Kodu peaks olema turvaline.
Õpi ära tundma ohumärke koduvägivallast enne kui laps läheb kaduma.
Kodu peaks olema turvaline. Kui see nii ei ole, ei näe mõned lapsed muud väljapääsu, kui põgeneda. Perevägivalla märkide äratundmine võib aidata ära hoida lapse kadumise.
Perevägivald on üks peamisi põhjuseid, miks lapsed Euroopas kodust lahkuvad ja kadunuks jäävad. Lapsed, kes kogevad kodus vägivalda, väärkohtlemist, hooletusse jätmist või kontrollivat käitumist, ei pruugi osata enda eest seista. Kuid täiskasvanud nende igapäevaelus – õpetajad, treenerid, naabrid, noorsootöötajad, pereliikmed – on sageli parimas positsioonis märkama, kui midagi on valesti. See kampaania pakub lapse ümber olevatele täiskasvanutele kolme sammu, et aidata last kaitsta: märka märke, võta ühendust ja teavita.
Kui oled osa lapse igapäevaelust, aitavad need kolm sammu last kaitsta: märkamine, kontakti loomine ja teavitamine.
Õpi märkama käitumismustreid, mis võivad viidata sellele, et laps elab perevägivalla või väärkohtlemise keskel.
Räägi lapsega turvalisel ja hinnanguvabal viisil. Anna talle teada, et ta ei ole üksi ja et abi on olemas.
Jaga oma muret kellegagi, kes saab aidata – kas oma organisatsiooni siseselt või vastavate ametiasutustega.
See kampaania toob välja viis peamist märki lapse käitumises, mis võivad viidata ebaturvalisele kodukeskkonnale. Need põhinevad teadusuuringutel ja riiklikel juhistel mida on üle vaadanud psühholoogid ja spetsialistid üle Euroopa. Üksik märk võib olla põhjustatud paljudest erinevatest teguritest, kuid kui mitmed märgid ilmnevad juba koos, väärib see tähelepanu.
Laps, kes oli varem seltskondlik, võib muutuda vaikseks ja endassetõmbunuks. Tavaliselt rahulik laps võib muutuda agressiivseks või kergesti ärrituvaks.
Teised märgid võivad olla unehäired, huvi kadumine tegevuste vastu, mis talle varem meeldisid, väsimus või hajameelsus koolis, peavalu või kõhuvalu,märgatavad muutused söögiisus. Noorematel lastel võib see avalduda varasemate käitumisviiside juurde tagasipöördumisena, näiteks voodimärgamine või pöidla imemine.
Muret ei pruugi tekitada üksik muutus, vaid see, kui mitu muutust ilmnevad koos. Kui lapse juures tundub midagi teistmoodi, siis väärib see muster tähelepanu.
Füüsilised vigastused on sageli kõige nähtavam märk kahjust. Tunnusteks võivad olla sinikad või jäljed ebatavalistes kohtades (näiteks kõrvadel, kaelal või reite siseküljel), erinevas paranemisjärgus vigastused, võpatamine puudutuste peale või varjava riietuse kandmine sooja ilmaga.
Kui lapse käest vigastuse kohta küsida, võib ta tunduda ebatavaliselt ärev, vaadata enne vastamist täiskasvanu poole või anda selgituse, mis ei vasta päris vigastuse olemusele.
Kuigi üksik vigastus ei kinnita väärkohtlemist, on ajas korduv seletamatute või ebajärjekindlate vigastuste muster märgiks, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.
Vägivalla keskel elav laps võib näida pidevalt pinges ja valvel. Ta võib ehmuda kergesti valjema hääle või äkiliste liigutuste peale, paistab olema võimetu lõõgastuma või jälgib tähelepanelikult enda ümber olevaid täiskasvanuid. Klassiruumis või spordiringis võib ta keskenduda pigem teiste meeleolu tajumisele kui tegevusele endale.
Füüsilisteks märkideks võivad olla nähtav kehapinge, rusikate või lõualuu pingesse tõmbumine ning kiirenenud hingamine. See on enamat kui tavaline ärevus. See on pidev valvelolek, mida põhjustab ootus, et midagi halba võib juhtuda igal hetkel.
Lapse olek võib muutuda nähtavalt pingsaks või ärevaks, kui saabub aeg koju minna. Ta võib püüda lahkumist edasi lükata korduvate vabandustega. Ta võib koolipäeva lõpus näida rahutu, otsida lähedust õpetaja või mõne teise usaldusväärse täiskasvanuga. Ta võib vältida üksi jäämist. Seda eristab üldisest käitumise muutusest see, et hirm on selgelt seotud kindla koha, hetke või inimesega.
Laps võib muutuda märgatavalt vaikseks, kinniseks või ebalevaks, kui juttu tuleb kodust või pereelust. Ta võib vältida küsimusi kiirelt teemat vahetades, anda ebamääraseid vastuseid või tunduda mures, et ütleb midagi valesti.
Mõned lapsed väldivad silmsidet või sulguvad emotsionaalselt, kui jutuks tuleb midagi isiklikku. Teised võivad reageerida ootamatumal viisil, näiteks närviliselt naerda või kinnitada, et kodus on kõik korras, kuigi see ei pruugi nii olla.
Kui selline tõrksus ilmneb äkitselt või koos teiste märkidega, võib see viidata sellele, et laps ei tunne end piisavalt turvaliselt, et avatult rääkida.
Üksik märk ei pruugi tähendada, et laps kogeb vägivalda, kuid kui mitu märki ilmnevad koos või kui miski lapse juures tekitab korduvalt muret, tasub seda sisetunnet usaldada.
Kontakti loomine võib aidata last kaitsta enne, kui olukord halveneb ja enne, kui põgenemine hakkab tunduma ainsa väljapääsuna.
Koduses vägivallas elavad lapsed räägivad harva ise. Neil ei pruugi olla sõnu, neid võidakse sundida vaikima või nad võivad tunda vastutust vanema kaitsmise eest. Mõnikord vajab laps, et keegi teine teeks esimese sammu.
Siit leiad näpunäiteid
Vali rahulik hetk, eemal teistest. Hoia vestlus lihtne ja avatud. Sa ei ole seal uurimiseks, vaid selleks, et luua lapsele turvaline hetk rääkimiseks.
Väldi vastanduvaid või süüdistavaid küsimusi. Selle asemel võid näiteks öelda:
„Olen märganud, et oled viimasel ajal murelik. Olen siin, kui soovid rääkida.“
„Sa ei pea mulle midagi rääkima, aga kui miski sind vaevab, tahaksin aidata.“
Kui laps avaneb, kuula. Lase tal kasutada oma sõnu. Jää rahulikuks, isegi kui kuuldu on raske. Ära anna vaikimisvannet. Selgita, et võib olla vaja kaasata keegi, kes saab aidata, kuid teed seda lapse turvalisust silmas pidades.
Kui laps ei avane, on see täiesti okei. Ära suru peale, kuid anna talle teada, et oled olemas ja valmis kuulama. Mõned lapsed vajavad rohkem aega või mitut hetke, enne kui nad tunnevad end piisavalt turvaliselt, et rääkida.
Seniks jätka tähelepanelik olemist. Ja kui sa pole kindel, kas su mure on põhjendatud, kaalu rääkimist usaldusväärse isikuga. Sa ei pruugi olla ainus, kes on midagi märganud.
Pöördu kellegi poole, kes saab aidata. Kui töötad lastega, võib selleks olla näiteks lastekaitse spetsialist, koolipsühholoog või sinu organisatsiooni heaolutöötaja. Kui oled pereliige, naaber või keegi teine, kes lapse pärast muretseb, võta ühendust vastavate ametiasutustega.
Mure jagamine ei ole süüdistamine – see tähendab, et lapse olukorda märkab keegi, kellel on vajalikud teadmised ja oskused aidata.
Selles kampaanias esitatud märkamispunktid ja juhised on välja töötatud teadusuuringute ja riiklike juhiste põhjal ning need on eraldi üle vaadanud lastepsühholoogia, pediaatria, kohtupsühholoogia ja kadunud laste juhtumite valdkonna eksperdid üle Euroopa. Oleme tänulikud nende väärtusliku tagasiside ja panuste eest.
Maria João M. Cosme
Clinical Psychologist at Instituto de Apoio à Criança, Portugal
Meltini Fragkioudaki
Psychologist & Project Officer at the Greek Safer Internet Center, FORTH, Greece
Prof. Fiona Gabbert
Professor of Applied Psychology & Director of the Forensic Psychology Unit, Goldsmiths, University of London, United Kingdom
Isabella Partridge
Policy and Public Affairs Officer at The Children’s Society, United Kingdom
Carlo Schippers
Former Missing Persons Expert at the Dutch National Police, Netherlands
Dr. Joana Topa
Assistant Professor & Researcher in Social Psychology, University of Maia / University of Porto, Portugal
Dr. Arine Vlieger
Pediatrician, St Antonius Hospital, Netherlands
Allikad:
Piltide kasutusõigused
Palun pane tähele, et kõik sellel veebilehel kasutatud tegelaste ja olukordade kujutised on loodud tehisintellekti (AI) abil. Igasugune sarnasus päris inimestega – elavate või surnutega – või tegelike laste ja konkreetsete sündmustega on täiesti juhuslik ja tahtmatu.
Need visuaalid on mõeldud üksnes illustreerivaks ja hariduslikuks eesmärgiks, et aidata tuvastada käitumismustreid ja toetada laste turvalisust.
AMBER Alert Europe, Euroopa kadunud laste keskus, on üle-euroopaline sihtasutus, mis ühendab 85 organisatsiooni 29 riigist eesmärgiga viia kadunud laste arv Euroopas nullini.
Me ühendame õiguskaitse- ja justiitsasutused, siseministeeriumid, kodanikuühiskonna organisatsioonid, ülikoolid ja politseiakadeemiad, et ennetada laste kadumist, parandada kadunud laste otsinguid ning tegeleda probleemi algpõhjustega, tuginedes teaduspõhistele uuringutele ja parimatele praktikatele.